Mis püha lehm see ühistu on?

Viimastel nädalatel on taas hoogustunud mitme aasta tagune mõte, et riik tuleb appi uue piimatööstuse loomisel, kus enamusosanikuks oleksid ühistulised piimatootjad. Ühistulisele liikumisele mõeldud 18 miljonist eurost läheks kuni 15 miljonit uue piimatööstuse loomiseks. Selle mõtte kasuks on nii palju sõna võetud, et kõik tundubki üllas olevat, aga mul tekib küll rida küsimusi vaba majanduse võimalikkusest sellise arengu juures. Ja kuidas parempoolne valitsus sellist suunda toetab?

Toon välja mõned riigi toetatava uue tööstuse rajamise poolt toodud positiivsed väited ja oma kahtlused ja küsimused nende vastuseks:

Esimene väide: ühistuline vorm on piimatootmises ja -tööstuses õige ettevõtlusvorm.

Minu küsimus: mis püha lehm see ühistuline ettevõtlusvorm on, et just ainult ühistulisi piimatootjaid toetatakse? Miks aktsiaselts või osaühing kehvem on? Jah, Soomes ja kaugemal Euroopas on piimatootjate ühistud ka tööstuste omanikud, aga see on eelmise sajandi alguse ajalooline pärand. Kas Euroopa uued tööstused on tekkinud ühistuliste piimatootjate baasil? Kahtlen. Ja kui ühistute asemel oleksid aktsiaseltsid, kas need oleks nõrgemad?

Teine väide: uus tööstus on efektiivne ja aitab kulusid kokku hoida.

Minu küsimus: meil on juba täna piimatöötlemise võimsust Eestis üle, tööstused töötavad alakoormusega, me toodame palju rohkem piimatooteid, kui Eesti turg vajab. Järelikult peaks kogu lisanduv müük tulema ekspordist ja olema meile kasulik. Kui uue ühistulise tööstusega tekib võimsust vastavalt meedias läbikäinule veel 25–50% juurde, mismoodi on siis võimalik kogu turgu arvestades efektiivsemalt toota? Kõigil jääb ju toorainet vähemaks ja alakoormus süveneb.

Kolmas väide: kui piimatootjad omavad tööstust, siis saab tootjatele kõrgemat piima hinda maksta.

Minu vastuväide: ei saa ju, sest müüa saab ikka selle hinnaga, millega maailmaturul ostetakse, ja ühe piimatööstuse juurdetekkimine maailmaturul hinda ei liiguta. Kas uus tööstus suudab palgata imemeestest müügigurud, kes maailmaturuhinnast kõrgemalt müüvad? Miks siis praegused ühistulised piimatööstused oluliselt kõrgemat hinda ei suuda maksta, mis viguriga uus suudaks? Arvestades veel seda, et tegemist oleks ekspordituruga, kuhu me saame müüa võid, pulbrit, juustu ehk siis pigem toorainet.

Neljas väide: piimatootjad peaksid omama kontrolli kogu ahela üle alates tootmisest kuni müügini.

Minu vastuväide: kas see ei ole turu moonutamine, kus aastaid töötlemise turul toimunud arengutesse sekkub riik ja loob oma olulise toega ainult ühe ettevõtlusvormi jaoks mõeldud tööstuse? Kas järgmine samm on, et riik tuleb appi metsaühistutele ja loob kõrvale oma Kodumajatehase? Miks just piimatööstus peab olema tootjate kontrolli all ja ühistulises vormis? Võib-olla just sellepärast olemegi piimatootmises hädas, et oleme pimesi ühistuid kui vanamoodsat ettevõtlusvormi turgutanud. Võime nostalgitseda, et esimese Eesti ajal oli ühistegevus paljudes valdkondades prevalveeriv, aga aeg on edasi läinud, meil on tekkinud Taxify, Transferwise, LHV jt vahvad firmad tänapäevasemas ettevõtlusvormis. Nende kreedo on, et turg reguleerib ise tublid tugevateks.

Ülaltoodust võiks välja lugeda, et olen piimatootjate vastane. Vastupidi. Mõelgem parem, kuidas kiiremini ja paremini piimatootmine kriisist välja tuua niimoodi, et tootjad saaksid tegeleda oma põhikompetentsiga ehk siis tootmisega ja tööstused saaksid efektiivselt müüa kõrgema väärtusega tooteid ja seega ka piima eest rohkem maksta.

Mida võiks tegelikult teha

Selleks võiks arendada kahesuunalist tegevust. Esiteks võiks osa sellest 15 miljonist jätkusuutlikele tootjatele toetusena jagada tingimustes, kus meie tootjad on tõesti võrreldes muu Euroopaga vähem toetatud. Kasu oleks kohene ja tootjad tegeleksid oma põhitegevusega edasi.

Teiseks mõtleme välja tegevused, kuidas meie unikaalsed tooted saaksid turundus- ja müügitõuke maailmaturul. Kui meil teadlased on ME3 ja Tensia bakterid toimima pannud ja tööstused kasulike bakteritega tooteid peamiselt Eestis müüvad, siis vaja oleks riigi kaasabil teha hüpe selliste kõrge lisaväärtusega toodete müügiks maailmaturul. Selleks tuleb riigi poolt koordineeritult rohkem osaleda välismessidel, tutvustades Eestis toodetavaid suurema väärtusega tooteid. Eesti kuvandile mõjuks see hästi ja kõrgem hind toob kasu nii tootjale kui töötlejale. Hind kilo kohta on kordades kõrgem kui ühistuliselt võid ja pulbrit müües.

Seega, oleme Eestis uhked oma vaba majanduse üle ja ärme hakka odavalt massiliselt turgu moonutama, vaid teeme ikka kõik, et müüa unikaalseid tooteid ekspordiks kõrge hinnaga.